Ega sulguge tubadesse (liiga kauaks), see on kõik mida ma teist ootan.
Rändasime ikka Kohvicumi, muusikat ei olnud. Teenindajal jätkus ikka ülbust ja midagi oli puudu.
Aga imelik,et ma julgen mõelda Eveliniga asju mida teistega olles ei julge. Midagi sarnast ,aga lõpuni täiesti seda ühte mõtet ja selle mõttega seotud mõtteid. Ei.
Veel imelikum ,et ma julgen nendest mõtetest rääkida, temaga, ainult.Tuleta suve algust meelde, vanalinna vaateplatvormil Monte Cristo ja Pritchardiga. Tuleb meelde ?
jaaaaaaaaa, mu kallis!
SvaraRaderaTervist.
SvaraRaderaMa mõtlesin.
Mõtlesin tükk aega kuigi mitte ehk nõnda pikalt täna vaid tollest viimasest korrast kui ma oma sõna sekka ütlesin, siia, hetke sisse.
Tol hetkel, kus te mulle vastasite kena neiu, ma soovisin kohe vastada teile ent nii pea kui ma hakkasin seda tegema, seiskusid minu käed ja minu mõtted raevutsesid kolbas, sest välja nad ei saanud, neid kinni hoiti nõnda karmilt.
Ma tundsin tol korral, et olite ja tõenäoliselt olin ka mina end veidi valel vormil mõista andnud, teisisõnu see polnud ehk mõeldud päris sellises vormis nagu ehk teie lugedes seda enesesse tungides tundsite. - ning ma vabandan seepärast siiralt, sest pea terve minu jutt oli mõeldud samuti iroonilise maiguga, aga teadagi, virtuaalsuse mürgised sügavikud söövad ju emotsioonid ja mõistmise vahepealt ära, süüdimatult.
Aga kuhu ikkagi jõuavad need sõnad minust, mis algavad pihta minu keha sees, veel enam, minu hinge sees, keerlevad läbi minu liha ja luu ning siis tiirlevad minu sees veel veel kuni jõuavad pähe, et filtritest käiksid mõtted läbi, kas pole mitte kohutav? lõpuks loomulikult minu kätesse voolavad need mõtted, mille läbi neid lugeda saad kus nad põimitud on alguses tähtede, siis sõnade ning ehk ka lõpuks lausete põhjal.
Kas sinu kõrval ei hõlju sinu hing ehk kui õhupall, mis täidetud on kui paintballi kuul ning aeg ajalt siis purskab teistele oma värvide ja emotsioonide näol kõigile otse vihaselt näkku, pakatades neid siis sinu emotsioonidega, siiralt, olgu need viimased millised tahes.
Mine ja võta oma ratsu, hüppa talle selga, saage vabaks, kõigest, mis me ümber, sest sümbolite maailmast kus aina edasiarenenumaks ergo keerulisemaks me maailm muutub ning misläbi meie kui kallid hinged aina üksikumaks jääme, seda tühjemaks me muutume, läbinisti.
Mina vorm on tänapäeval igal pool, inimesed teevad üha enam enda jaoks ja üha vähem aega meil on, iseenda või teiste jaoks eneste ümber, sest me teeme enda jaoks nõnda palju, me lahtume end loodusest, me lahutame end tegelikult kohati ka teistest inimestest juba teatud kurval tasandil, oleme jäänud kaugemaks hingeliselt, teistest inimestest, loodusest, vaimsusest. Ainult üritame arenenda koguaeg kuhugi suunas, võtta üle Jumala kuju, mööndada loodusreegleid - milleks see kõik, milleks muudame me elu üha keerulisemaks, üksikumaks ja kurvemaks? Kas tõesti saab uskuda enam, et me teeme seda eneste heaks, lootes, et mida rohkem me areneme, mida kõrgemale me ehitame, mida rohkem meid on, mida võimsamad me oleme, et see tagab meile harmooniat ja rõõmu, õnnelikusest kui sellest, mis nõnda uduseks mõisteks jäänud on, kes seda enam teab, mis õnnelikus on.
Armastagem üksteist, puudutagem üksteist, tundkem üksteist ning siis naeratagem, siiralt ja südamest, hingest ja sügavalt, üksikus ei vii meid kusagile ning tuleb ju nentida, et tegelikult kui on inimesi su ümber liiga palju, siis oled sa veelgi üksikum, sest need suhted jäävad kaugemaks, igaühega.
Kuid elu on ilus - jah, on, väga ilus, ilmatuma kaunis ning kuigi ühiskond meid trotsib, ei tähenda see, et me armastada ei või, rahus ja harmoonias, üksteist, üksteisega, eemal sellest ühiskonnast, kas sa ei arva?
Mul on hea meel, et meil see vestlus oli, hetkel veel ühepoolne, aga ehk mitte kauaks, ma tundsin, et pean selle kirjutama.
Naerata imeline hing!
küll see on ilus jutt, ma sulasin!!!!!!
SvaraRaderaOn ka üpriski tungiv soov vastata, aga mõtteid on vist liiga palju.
SvaraRaderaIlus, õige.
Ja mu ainus soov on teada kes selle nime taga on.
Tegelikult ongi Peskov, psedonüümina, need mõned sinu ümber teavad, kuid küll kord ka sina teadma saad, sest kas üldse tähtsust sel on, kes selle nime taga.
SvaraRaderaArvasingi ,et "mida see muudab kui tead kes ma olen" muudab, minujaoks.
SvaraRaderaMõned mu ümber teavad ka kord saan ka mina teada ? KORD ?
sinu salapära on tajuda igas su sõnas, kallis.
SvaraRaderaKuid mispärast see muudab?
SvaraRaderaMina tegelikuses ei tea, kes sinagi oled, pelgalt seegi on pisut veider minu jaoks, et ma nõnda süüdimatult sinatama hakkasin, ilma kellegi nõusolekuta, peale enda loomulikult.
Kuid see, et ma ei tea, kes sina oled, ei muuda fakti, et ma vahel, üle mõne aja, naudin täisrinnal siit mõnd üleskirjutist lugeda, neid värve täis sõnademänge.
Jah kallis, sul on tõepoolest õigus.
Olgu, miskipärast see tõesti muudab.
SvaraRaderaHea, väga hea on ,et naudid, nüüd ma kardan ,et vean alt, mitte ainult sind/teid. Teisigi.