Järgmisel päeval Eveliniga käisime Aias söömas ja see kõik, muusika ja nii suured erinevused ühes ruumis ajasid iiveldama ja kurb oli.
Läksime kohvicumi.
Jõudis Kati ja hiljem värske Johanna London Tenso, Maris ja Alissa. Kõne ja viimaselajal kulunud küsimused "Kas tohin?" "Jah võid küll" ja juba olin Alissa juures, laulsime Dylanit/Dylaniga ja Mihkel (Mark) mängis ilusti kitarri.
Ja juba lohutasin ja lohutati ja elasin üle KINDLASTI suurima närvivapustuse ja ohjeldamatult purskus minust emotsiooni "kurb".
Teistest ka.
Tahtsin magada, ei saanud.
Istusime Alissaga koidukumani jääjääjääkülmas köögis.
Hommikul aitasime Katit ja ma olen nii õnnelik ,et sain Sind aidata!
Õigekiri on tähtis, aga ma ausalt, ausõna sellele siin, sellel hetkel kui kirjutan ei pööra tähelepanu. Või kirjutan nii sest vahel tundub ,et nii see emotsioon on õigem. Ärge vaadake seda, ma palun.
Inga kommentarer:
Skicka en kommentar