see illusioon mille ma lõin, et ühe sugupuul väga lähedal paikneva inimesega nüüd nii palju paremini läbi saan ja tõeliselt teda usaldada saan oligi vist kõik ainult ettevaatlikusest ja tagasihoidmisest (enamjaolt).
Lihtsalt kui mul on reaalne probleem mida mul on vaja (ma olen ka sunnitud) ainult temaga arutada ja mis puudutab täiesti üleni AINULT minu elu ja tulevikku,
siis läheb kõik jälle nagu kunagi, kõik jälle nii, et kõik mida mu aju toodab jääb mu sisse ja ma ei ole nõus enam sellise asjaga harjuma ja ma nii kuradi väga vajan Rootsit ja kedagi tarka kes mulle häid mõtteid pähe paneks ja kes annaks mulle PALUN MINGISUGUST motivatsiooni
sõpradega rääkimine sellest on täiesti pointless, mida muud ma sellest saan kui lauseid "aa mul küll sellist probleemi pole, ma ei tea", siis küll
ja ma nii kuradi väga kardan närbumist, vist siiski suvetöö lõpuni suudan end hoida, aga edaspidi ... makes me sick
hunnik motivatsioonikirju ei aita mind, "talv ongi masenduse ja stressi aeg" on täiesti vale, sest kevad ja päike toovad samakümme mõtet juurde NING elu imeb ja kool sucks ja haige on hea olla.. või siis vähemalt end selleks mõelda. sa saad hakkama!
SvaraRadera