SKY HIGH

.
.
.
.
.
.


Milline kergendus.

Ma olin harjunud juba selle kindla masendava kava järgi töötama, häguselt mäletan veel mis tunne on koolis käia (veel üks masendav kava) ja mis tunne on kuulda iga minuti tagant küsimusi õpingute kohta.

Miks küll on homme (siiski) juba pühapäev, ma ei jõudnud oma lemmikuid näha, mulle ei meeldi need vahed, üüratult pikad ajalised vahed, see ootamine ja plaanide tegemine ja tõstmine ,et ma jumalaeest näeksin korra nädalas inimesi keda ma tahan IGA jumalama päev näha.

Nii ei tohiks olla.

Ma kardan ,et esmaspäeval on galerii täis vaid minu sugulasi, "Desireel on täitsa oma näitus üleval".

Millest sa räägid, mul pole seal ühtegi tööd üleval ...................................

Pole midagi, ma pean lihtsalt neile valetama ,et see asub teises kohas või ,et avamine on mõnel muul päeval, kõik on OK.....

Ma tahaks rongiga sõita ja/või praamiga sõita ja/või Muugale põgeneda paari väljavalituga nii nagu me suvel plaanisime ,enne kui saime teada ,et seal korraldatakse umb. paar röövi päevas (kusjuures ühe röövi käigus varastati kasvuhoone) ,aga tegelikult läheks ikkagi.

Andestage, mu näpud pole viimaselajal seadistatud nii ,et need klaviatuuril nuppe toksides midagi loetavat toodaks...