Just jõudsin hakata mõtlema ilusalt, aga ei ma pean veel ootama ,et sattuda ohutusse raadiusesse koolikaaslastest, enamjaolt kõigist koolikaaslastest. Mõtlen ajale kui teiste arvamus oligi see mis mind elus hoidis, ja olgu jumal mulle armuline ,et ma olen muutunud. Inimesed ei muutu, aga mulle tundub ,et vahel ikka on võimalik. Ja igavust peletatakse ka uutel aegadel uutmoodi, ka sellest on kahju. Reedel pe

ab tähistama.
mismoodi inimesed ei muutu?
SvaraRaderanäiteks inimesed keda ma tunnen suurema osa elust, kui neil on olnud näiteks mõni halb külg siis võib väita ,et sa oled muutunud, aga aja möödudes sa siiski avastad kas ise või avastavad seda teised ,et see külg pole siiski kadunud, see on lihtsalt võibolla ,et varjutatud, aga kadunud pole see kunagi. Ehk minul on arvamus ,et inimesed ei muutu kunagi iseloomult.
SvaraRaderaolgu
SvaraRadera