Eile oli ilmselt üks kõige imelisematest päevadest mu elus. Milline vabastav tunne oli šhampuse pudeleid, kive ja 1kordseid grille(let's not remind that) pangalt alla loopida, samalajal tundes seda adrenaliini, see peab merre lendama, PEAB, lendaaa-a-aaa. Natuke lõkkeääres hüpata (samalajal kindlalt indiaanihõiked), moonduda põdraks või hirveks, kuidas ise soovid ja kolmekesi, tõsiselt, vaikuses, jälgida pingsalt kuidas päike aina rohkem ja rohkem merega ühte sulab.
Mhmmmmmmmm.
See-eest tänane algus päevale murdis mu südame, hinne oli justkui kõige tugevam löök näkku. Vaadates paremale, jättes 2 tööd vahele näed ilmselt midagi paremat(ma ei väida, ja te ka teate ,et mu enda töö ei olnud mingisugune masterpiece, kuid ma tegin seda vähemalt ausalt, ma vähemalt pingutasin, mitte küll piisavalt ,aga ma andsin endast midagigi ..), midagi mis nõudis pingutust, näiteks seda ,et jätad oma tunnitöö kõrvale ja teed 1 kunstitunniga oma lõputöö valmis, see pole ju õige. Ma ei ütle konkreetselt midagi halvasti, mitte otse ,aga ......... see pole ju aus. (esimest korda elus kasutan ma oma postituses sellist märki, aga see on seda kahjuks väärt) :(
Õnneksõnneks suurimaks õnneks parandasid mu tuju sõberklassivennakesed ja sõberklassiõekesed, suured tänud
ja
muidugi ei jäta mainimata ka ....kindlameelseid ametiisikuid kes püsisid meie seljataga.
Inga kommentarer:
Skicka en kommentar