Ma ei oska üksi olla ja ma ei tahagi proovida või õppida üksi olema. Õnneks pole see veel nii sügavale jõudnud, õnneks see pole mind vaimselt ebastabiilseks löönud, veel. See pole isegi kurb.
See on tavaline, aga liiga, liiga matt ja kindlalt ühtlane ja kalgilt monotoonne.
Külmaks jätab, aga nõudma ja kurtma peab ju alati.
Inga kommentarer:
Skicka en kommentar