This is my home, the place where I'm lonely

Johannaga oli mul täna imehea päev. Kuulata jutte Sinu Londonist ja rääkida ausalt, aga samas tavaliselt, harilikult. Marsast jäin ma meelega maha, nagu viimaselajal alati. Ma tahaks rohkem selliseid päevi. Ilma sellise lõputa.

Ma saatsin isale sõnumi, mida ma kunagi ei tee ,aga ma olen meeleheitel. 2 kuud ... Mõelge nüüd ja tänage jumalat, teie, kellel on isa käeulatuses. Ärge hakake rääkima ,et "see pole midagi, ma ei teagi oma isa", "ma nägin oma isa viimati kui olin 2 aastane". Mul on tõesti kahju ,aga meie olukorrad on erinevad. Mina olen vist lihtsalt, Eestisse unustatud. Tõesti tundub nii.

Nüüd tuli meelde see tüüpiline "rootsi kortermaja" kummi/plastiku/puu segu lõhn (ma ei tea).

Ja madalad punased aiad ja majad mis on tihedalt üksteise vastas, õigemini, vahet neil majadel polegi. Pean silmas Kumlat mis asub Örebros.

Nüüd hakkas mind kummitama rootsikeelne suvelaul ja here comes the mental breakdown.

Siis tuleb üks hea võimalus, üks VÄGA HEA VÕIMALUS JA ma otseloomulikult leian vigu ja rikun endajaoks selle ära.

Damn, damn, damn you Desiree.

Asi on vist vanuses, aga mitte üleni.

Ma kõndisin täna terve tee bussipeatusest majani tagurpidi. Üle 1 km täpsustades. Huvitav.

Mul oleks nüüd hetkel väga vaja mp3 ja The Smithsi. Aga pole.

Tahaks rääkida avameelselt ,aga seda ei saa ma endale lubada.