SKY HIGH

Alustan sellest , et kui marsast välja astusin oleks uks eest lennanud. Ma olen süüdi, jah.
Kui suutsin ukse kinni püüda ja üritasin kogu hingest seda sulgeda, aga ei saanud, tuul ei lasknud. Ikka minu süü, röögi minu peale nii ,et ila su suust pritsib mulle näkku, miks mitte.
Asusin retkele.
Mööda kinnituisanud teed, jää/klaasi killud lõikumas mu nahka. Põletavalt külm lumi, igal pool.
Silmadest purskuvad pisarad, tuisust, võimalik ,et ka lootusetusest. Veendumus ,et mu kõrva kile on lõhkenud, ma olin kindel ,et verd voolab. Üritasin joosta ,aga astma peatas mu ka seekord.

Jõudes koju hüüdsid vanemad "Palun jaluta koeraga!".
Kill, kill, kill.