SKY HIGH

Kas polnud mitte hea põgeneda Kurtnasse?
Alustades linnast juba valusa õla, raske koti ja läbijäätunud varvastega, puhkasime korra Chicagos. Alissa rääkis järjekordselt oma põnevatest huvidest ja meetoditest ja ma olen täiesti hasardis. Seejärel kehastusime Soho omanikeks ja külastajateks. Ja kui kohale jõudsime, ma juba tundsin ,et siin me saame puhata ja ainult kolmekesi eksisteerida. Sõime sooja, jõime sooja. Tantsisime, keerlesime hulluks Boney M'i ja Lykke Li ja paari teise taktis ja usaldasime ja vahepeal ei saanud hingata. Tegime kõne ja jumalatänud ,et Ta telefon oli väljas. Siis tuli natuke kurbust ja halba enesetunnet, mõnel tuli uni ja mõned vaatasid Tila Tequilat. Võtsime suuna kööki, usaldasime ja vaatasime tagasi ja nii edasi. Põnev oli unne suikuda ruumis mida valgustasid ainult värvilised tulukesed seinal, keritud ümber lause "All we are saying is give peace a chance".
Ärkasime ja Alissa oli juba jõudnud neljakäigulise hommikusöögi süüa.
Kirjeldamatult hea oli vedeleda oma öösärgi, pehmete retuuside, villase jaki ja villaste sokkidega. Juuksed suvaliselt krunnis ja kõik oli naturaalne, juua teed ja päev läbi vaadata fox life'st Grey Anatoomiat (MILLINE KIRJELDUS!! :D).
Tõdetõdetõdetõde kukkus natuke läbi sest küsimused olid KÕIK juba vastatud. Kurb oli natuke.
Kritiseerisime natuke saate Girlicious osavõtjaid ja nende 21 sajandi hoora riietust.
Ja muidugi kogu selle päeva juurde käis suurtes kogustes toitu!!!
Ma olen nii õnnelik ,et kõik nii on läinud ja loodetavasti läheb edasi sama hästi või isegi veel paremini. Heheheeeheeheh

kirjeldamatu.